Püügipäevik, november 3

3. november - Inma on vastupandamatu. Ta taga on mitu aastat patsifistlikku sõjakust ja ta saabus bambusse täis energiat ja naeratusi.

Planeerisime Barcelona lava ja vahepeal rääkisime linnas toimuvast. Kataloonia pealinna ületab iga päev
ilmingud: sõltumatute poliitiliste liidrite hukkamõist mõjutas polariseerumist ja poliitiline kokkupõrge lõppes ummikusse.

Tundub, et keegi ei tea, kuidas sellest välja tulla. Praegu pole Barcelona mitte üks, vaid see on kaks linna: hilisemad katalaanid ja turistid, kes manifestatsioone ja Sagrada Familiat sama uudishimuga pildistavad.

Kaks linna, mis puudutavad, kuid ei puuduta üksteist. Peaaegu tundub, et turistide jaoks pole üritused midagi muud kui maaliline vaatemäng.

See ütleb palju konflikti üldise harjumise kohta. Mitte nii neile, kes elavad selles linnas ja tunnevad sügavalt pitsitust, mida see vastuseis põhjustab.

Korraldame end Nariko Sakashita paadiga Hibakushas tervitama

Seda arutatakse ka Bambuse pardal, kui korraldame Nariko Sakashita, Hirbašima tuumapommi üle elanud Hibakusha.

Nariko saabub kell kaks pärastlõunal koos oma tõlgi Masumiga. Ootame vana naist ja pool tundi eksleme laevale pääsemiseks redelit otsides.

Kohale jõudes jätab ta meid sõnatuks: 77-aastane daam, kes liigub tüdruku agarusega. Saate pardale praktiliselt ilma abita.

Kui pomm plahvatas Hiroshimas, oli Nariko kaheaastane. Kogu tema elu tähistas aatomipomm.

Istume väljakul, laua ümber, kus sööme ja töötame. Valitseb vaikus ja oodake.

Nariko hakkab rääkima: "Arigato...". Aitäh, see on teie esimene sõna. Ta tänab meid kohtumise ja tema ärakuulamise eest.

Tema hääl on rahulik, väljend on pehme, tema sõnades pole viha, kuid on olemas graniidne meelekindlus: tunnistama.

Meeskonna vanim mäletab külma sõja aastaid

Meeskonna vanim mäletab külma sõja aastaid, pika patsifisti marsse tuumarelvade vastu.

Noorimad teavad vähe, isegi II maailmasõja lõpu lugu ja Hiroshimale ning Nagasakile langenud pommid on nende jaoks kauge sündmus. Siiski on möödunud vaid seitse aastakümmet.

«Olin vaid kaheaastane, kui pomm plahvatas. Mäletan, et mu ema peseb pesu. Siis pani miski mind lendama,» räägib Nariko.

Muud mälestused, mis tal sel päeval on, on need, mille ta on aastate jooksul oma ema ja teiste pereliikmete lugude kaudu uuesti üles ehitanud.

Nariko pere elas pommi põrkekohast poolteist kilomeetrit. Tema isa oli Filipiinidel sõjas ning ema ja kaks väikest last, Nariko ja tema vend, elasid Hiroshimas.

Plahvatus üllatas neid majas: välk, siis pimedus ja kohe pärast vägivaldset tuult, mis maja hävitas.

Nariko ja tema vend on vigastatud, ema minestas ja taastub

Nariko ja tema vend saavad vigastada, ema minestab ja teadvuse taastades haarab ta lapsed ja jookseb minema. Kogu tema elu kannab tema südames süüd, et ta ei aidanud killustiku alla maetud naabrit, kes abi palus.

«Ema rääkis mulle sellest häälest, mis abi palus. Ta ei saanud oma sõbra ja naabri heaks midagi teha

Ta pidi päästma oma lapsed. Ta pidi valima ja see pani teda kogu elu süüdi tundma,” räägib Nariko.

Koos lastega jookseb naine tänavale, teadmata, kuhu minna. Põrgu on tänavatel: surnud inimesed, purustatud keha tükid, inimesed, kes kõnnivad oma kehaga alateadlikult elades lihast põletushaavade eest.

Kuum on ja kõik janunevad ning jooksevad jõe äärde. Inimeste ja loomade surnukehad hõljuvad vees.

Vihma hakkab must vihm, nagu söetükid. See on radioaktiivne vihm. Aga keegi ei tea.

Ema paneb oma lapsed varikatuse alla, et kaitsta neid taevast kukkumise eest. Kolm päeva põleb linn.

Hiroshima elanikud uskusid, et neid tabas võimas pomm

Keegi ei tea, mis toimub, Hiroshima elanikud arvavad lihtsalt, et neid on tabanud võimas uus pomm.

Ja just sel hetkel muutuvad Nariko mälestused vahetuks: «Olin kaheteistkümneaastane ja, nagu kõik Hiroshima elanikud, arvasin, et olen teistsugune.

Kiirgusest mõjutatud ellujääjad haigestusid, sündisid väärarenguga lapsed, oli viletsus, laastamine ja meid diskrimineeriti, sest teised pidasid meid kummitusteks, erinevateks. Kaheteistkümneaastaselt otsustasin, et ma ei abiellu kunagi.

Pole kerge aru saada, mida nad pärast pommi Hiroshimas kogesid.

Üks on selge: elanikud ei teadnud kiirguse mõjudest midagi ega saanud toimuvast aru; haigused, deformatsioonid ei selgitanud.

Ja see polnud juhus. Ajaloolased on dokumenteerinud aatomipommi mõju tahtliku ja radikaalse tsensuuri, tsensuur, mis kestis vähemalt kümme aastat.

Ei oleks tohtinud teada, et need kaks pommi langesid Hiroshimale ja Nagasakile motivatsiooniga lõpetada II maailmasõda ja veenda Jaapanit alistuma, avaldades mõju tulevastele põlvedele.

Sõda Hiroshima ja Nagasaki inimeste jaoks pole veel lõppenud.

Nariko loeb edasi. Ta räägib, kuidas ta otsustas olla elav tunnistaja: „Mu ema ei tahtnud, et ma sellest räägiksin. Ta kartis, et nad märgivad mind ja diskrimineerivad mind

Parem on kinni panna ja edasi liikuda. Kui ma kohtusin sellega, mis mu abikaasa saab olema, ka Hiroshimast, muutus midagi.

Mu äia ütles, et me peame ütlema, et me peame oma kogemusi maailmale seletama, et see ei korduks. Niisiis otsustasin reisida
üle maailma ja räägi sellest”.

Ta räägib meile, kui ta kohtus pommi visanud pommitaja Enola Gay piloodi pojaga

Ta räägib meile, kui ta käis USA-s koolis ja tuli toime tulla mõne poisi skeptitsismi ja külmaga, kes ei tahtnud kuulda
tema sõnu ja kui ta kohtas pommi visanud pommitaja Enola Gay piloodi poega.

Möödus peaaegu kaks tundi ja vaatamata vaevalisele tõlkimisele, jaapani keelest hispaania keelde ja hispaania keelest itaalia keelde, polnud aega tähelepanu hajutamiseks.

Kui on aeg vaheajaks, küsib üks meeskonnast Narikolt õrnalt:

"Kas sa tahaksid teed?" On neid, kes ei suuda nuttu tagasi hoida.

Bambuse pardal on kõik natuke spartalane, teevett keedetakse tavaliselt suures potis, selles, milles me keetme makarone, siis viskame kotid ja serveerime kõike kanalihaga lihtsatesse tassidesse.

Peame tunnistama, et meie teetseremoonia jätab palju soovida.

Peame tunnistama, et meie teetseremoonia jätab palju soovida. Kujutage ette, mida meie Jaapani külaline arvab.

Me skaneerisime teda reaktsiooni oodates. Võtke tass, näidake säravat naeratust, kummardage pead ja öelge: Arigato.

Nüüd on pime Nariko ja Masumi peavad tagasi pöörduma. Me kallistame, kohtume Rahupaadis 48 tunni pärast.

Vahetult pärast René, Inma, Magda ja Pepe pardale tulekut on mõte pidada koos järelemõtlemishetk, kuid lõpuks räägime oma lugusid
sel ajal kui me küpsiseid sööme, tõid nad nad meile.

Ja teeme veel ühe tee. Hea on olla uute sõprade juures Bambuses ja on hea mõelda, et on olemas võrk inimesi, kes on aastaid oma töös püsinud kangekaelselt tuumadesarmeerimise nimel.

Tuumadesarmeerimise uus väljakutse on jõuda TPANi 50-i ratifitseerimiseni

«Alustades olime noored, nüüd on meil valged juuksed. Oleme läbi viinud nii palju kampaaniaid, saanud palju lüüasaamisi ja võitnud, näiteks ICANi rahvusvaheline kampaania tuumarelvade kaotamiseks, 2017. aasta Nobeli rahupreemia,“ ütleb Inma.

Tuumadesarmeerimise uus väljakutse on jõuda 50i ratifitseerimiseni TPAN, tuumarelvade keelustamise rahvusvaheline leping.

See on märtsi esimene eesmärk. Me kõik peaksime muretsema, et maailmas on 15.000 tuumaseadmeid, millest 2.000 töötab ja on minutiga kasutamiseks valmis; Euroopas on 200 tuumaseadmeid, enamik neist asuvad Vahemeres.

Näib, et keskendumine tuumaenergiale on jõudnud riikide ja avaliku arvamuse prioriteetide nimekirja lõppu, ehkki erinevalt 1945i väikestest Narikodest ja jaapanlastest teame täpselt, millised on Aatomipomm: hirmutav sõda, mis kestab põlvkondi.