Püügipäevik, oktoober 27

27. oktoober - kell 18.00 asub bambus, paat Exoduse fond mis tervitab Vahemere rahu, lahti sidemed ja kolib Genovast eemale.

Sihtkoht: Marseille. Esimene peatus 2i rahu ja vägivallatsemise märtsi mereteel.

Kuldne päikeseloojang valgustab La Lanternat, tuletorni, mis on 800 aastat laevadelt sadamasse sisse ja välja suunanud.

Valgus, mis linna ümbritseb, tundub meile hea märgina sellel reisil läbi Vahemere lääne- ja lõunaosa, mis näib viimastel aastatel olevat tema hinge unustanud.

Muistsed tsivilisatsioonid nimetasid seda Suureks mereks, roomlaste jaoks oli see Mare Nostrum, araablaste ja türklaste jaoks see oli Valge meri, egiptlaste jaoks oli see suur roheline.

Meri maade vahel, mis on läbi aastatuhandete olnud tee, mis on ühendanud ja ühendanud tsivilisatsioonid, kultuurid, mehed.

Meri, millest on saanud kohutavate tragöödiate sündmuskoht

Meri, millest on saanud kohutavad tragöödiad: kümned tuhanded inimesed on Liibüa laagrites vangid, tõsi
vanglad, kus nad kannatavad vägivalla, vägistamiste ja piinamiste all.

Ainult need, kes saavad maksta, saavad merele minna, lootes, et ise määratud Liibüa rannavalve ei pea neid kinni ja võetakse põrgusse tagasi.

Rannavalve, mida finantseeritakse Itaalia ja Euroopa fondidest, tänu mõne päeva pärast uuendatavale kokkuleppele.

Ainult sel aastal on rohkem kui 63.000i inimesi riskinud oma eluga, et jõuda lootust otsides Euroopa kallastele.

Arvatakse, et 1028i inimesed surid merel. Surmad, mis kaaluvad kõigi südametunnistust, kuid neid on liiga lihtne unustada.

Oleme harjunud surnute infolehtedega, päästemeetmete ja tagasilükkamiste infolehtedega.

Kannatusi on lihtne unustada

Kannatusi on lihtne unustada, peate lihtsalt oma pead teisele poole pöörama.

Ja kui olete mandril, istudes mugavalt tugitoolis, siis ei suuda te neid tragöödiaid isegi ette kujutada.

Kuid siin bambuses öösel, ehkki meri on rahulik (väikesed lained, väike tuul, me läheme mootorisse) ja võite ikkagi näha ranniku tulesid, on esimene mõte neil inimestel, naistel, meestel ja Lapsed, kes ehk praegu, Suure mere lõunakaldal, lähevad merre täispuhutavate paatide või väga väikeste puust paatidega.

Mehed, naised ja lapsed kobisid ebaturvalistesse laevadesse, mis kujutlusvõimest väljusid, ning lootused paremale elule.

Peate olema öösel merel olnud, et aru saada, mida need inimesed tunnevad, peaaegu alati rannikust kaugel asuvatest kohtadest.

Mõelgem neile ja nende hirmule

Mõelgem neile ja nende kartusele, justkui pimedusse mässituna vaataksid nad silmapiirile lootuses, et keegi tuleb neile appi, et viia nad turvalisse varjupaika.

Mõelgem ka Ocean Vikingi inimestele, kes on üks väheseid endiselt sõitvaid humanitaarlaevu, kes on juba mitu päeva oodanud turvalisse sadamasse dokkimist. Kuidas saab nii paljude inimestega niimoodi käituda?

Kuidas see kõik võib meid ükskõikseks jätta? Me viskame selle küsimuse läbi lainete. Mõelge sellele.

4i ajal varahommikul on tuult vähe. Tõstsime küünla ja jätkasime.

---

Foto: Bambus, Exoduse fondi laev Genovas, sildus mere- ja rändemuuseumi Galata Mu ees, mis on Vahemere üks olulisemaid meremuuseume.

Galata ees oleval väljakul panime üles näituse, kus on väike osa kogu maailma laste joonistustest, kes osalesid
Rahu värvid.

Patsientide näitusel ka Stella del Curto fotod merekaunist ja Francesco Foletti Kaki Puust.